Milline teleriekraan on parim ja milline resolutsioon? Mõistke mõisteid – LED, OLED, plasma, LCD, IPS või QLED

Ekraani eraldusvõime on teleri väga oluline omadus. Tootjad investeerivad palju raha suure eraldusvõimega ekraanide arendamisse. Sellised arendused on kallid ja mitte kõik teleritootjad ei ole ka LCD-maatriksite tootjad. Paljud neist ostavad ekraanid ettevõtetelt, millel on pikaajaline kogemus LCD-monitoride tootmisega, ja seejärel rakendavad neid oma teleritele.
Ekraani eraldusvõimet mõõdetakse pikslites ja seda väljendatakse horisontaalsuunaliste pikslite arvu ja vertikaalsuunaliste pikslite arvu suhtena.
Selleks, et eri piirkondades korralikult toimida ja seega oma telereid eri riikides müüa, peavad tootjad ühtlustama oma arendusi kõrgema ekraani eraldusvõime valdkonnas.

Seepärast on rahvusvahelised organisatsioonid leppinud kokku erinevates HDTV arengutes ja tänapäeval on olemas mitu standardit, millest kõik kinni peavad.

Lahutusformaadid

Tänapäeval on rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Ameerika ATSC ja Euroopa ETSI, määratlenud standardid kõrglahutusega televisiooni levitamiseks.

Teleritootjad on pannud need standardid telerite vastuvõtjatesse, et need ühilduksid kõigi piirkondadega.

Praegused standardid on järgmised:

1. 720p (HD). Resolutsioon 1280×720 pikslit, reavaatlus, kaadrisagedus võib olla 50 või 60 Hz, kuvasuhe 16:9.
2. 1080i. 1920×1080 resolutsioon, interlaced, 16:9 kuvasuhe, 50 või 60 kaadrit sekundis, mis vastab 25 või 30 kaadrile.
3. 1080p (Full HD). 1920×1080 resolutsioon (2,07 MP), reavaatlus, 16:9 kuvasuhe, kaadrisagedus 24, 25, 30, 50, 60 Hz.
4. 2160p (Ultra HD) 4K UHD. Resolutsioon 3840×2160 pikslit (8,3 MP).
5. 4320p (Ultra HD) 8K UHD. Resolutsioon 7680×4320 pikslit (33,17 megapikslit).

Praegused telerite eraldusvõime standardid

Ekraani eraldusvõime – see on parameeter, mis iseloomustab pildi moodustavate värvipunktide arvu suhet horisontaal- ja vertikaalsuunas. Ekraani lahutusvõime kajastamiseks kasutatakse digitaalset märkimist. Mida suurem on pikslite arv ekraanimaatriksis, seda selgemat pilti näete

Enne 2005. aastat toodetud mudelite ekraanimaatriksi resolutsioon on 640×480 pikslit, kuid viimase 15 aasta jooksul on lisandunud mudelid 1366×768, 1920×1080 pikslit ja 3840×2160 pikslit ultra-moodsate mudelite puhul. Kõnealune parameeter on tingimata koos muude spetsifikatsioonidega loetletud iga konkreetse televiisori andmelehel.

Dokumentatsioonis esitatud ekraani resolutsioon võib kajastada ka muid formaate: 480p, 768p, 1080i või1080p, 2160p. Number näitab pikslite vertikaalset arvu vastavas resolutsioonis ja inglise tähestiku täht näitab kaadri skaneerimise tüüpi. “i” interlaced scan, “p” progressiivse skaneerimise puhul.

Ekraani resolutsioon ja videosignaal

Telerite eraldusvõime standardid, mida tootjad tähistavad tähtede lühenditega: SD, HD Ready, Full HD, 4K. Kaupluste riiulitel olevad telerid erinevad eraldusvõimestandardi ja muude tehniliste omaduste poolest. SD standardmudelid ei ole enam saadaval, kuid on endiselt müügil. Siin on lähemalt vaadatud praegu olemasolevaid standardeid.

HD-valmis

1366×768 eraldusvõimega telerid suudavad esitada 720p kõrglahutusega videot, mis vastab kõrglahutusega plaatide HD määratlusstandardile. 768 punktmaatriksiga mudelid on tootjate poolt tähistatud kui HD Ready.

Sobib kvaliteetsete DVD-filmide, ETV-kanalite, HD-filmide jaoks.

Eestil on palju HD telekanaleid, mis edastavad sisu tihedusega 1080p. HD Ready TV-paneelid saavad selle formaadiga hakkama. Pildi kvaliteet halEestib aga ebapiisava pikslite arvu tõttu vertikaalselt. Kõrglahutusega kanalid ja 1080p videod nõuavad kõrgema lahutusvõimega telerit

Mudelid, millel on tähistus HD Ready, on hinna poolest kõige taskukohasemad. Konkreetse mudeli hind sõltub ka muudest tehnilistest näitajatest.

Full HD

Mudelid, mille eraldusvõime on 1920×1080 pikslit, on tähistatud Full HD-ga. Eesliide Full näitab, et ekraan taastoodab HD-sisu nii 720p kui ka 1080p tihedusega sama kvaliteediga. See hõlmab DVD- ja Blue-Ray-ketastel olevaid filme, maapealse digitaaltelevisiooni, HD-satelliit- ja kaabeltelevisioonikanaleid ning mis tahes videosisu internetist kõrglahutusega formaadis: HD või FHD. Taasesitatud pilt on üksikasjalik ja selge, värvide üleminekud on loomulikud.

FHD-paneelide hind on veidi kõrgem kui nende HDR-paneelidel, kuid tehnilised omadused on samad.

Võrdlevad pildi suurused erinevate resolutsioonide juures

4

Kaasaegne televisioonimaailm on liikunud järgmisse etappi: arenenud riigid võtavad kasutusele Ultra HD (UHD) digitaaltelevisiooni ringhäälinguformaadi. Siiski ei ole Eestil veel palju ülikõrge resolutsiooniga telekanaleid ja videosisu. Ja seadmed, mis suudavad sellist sisu kvaliteetselt taasesitada, on juba olemas. Teleripaneelid, mille ekraani eraldusvõime on 3840×2160 pikslit, on tähistatud 4K või Ulnta HD märgistusega.

HD-sisu vaatamisel, mis on valdav osa turul olevatest formaatidest, ei paranda 4K-paneelid pilti kuidagi. Ultra HDTV-d on HDR- ja FHD-tehnoloogiaga võrreldes endiselt kallid.

Erinevused standardites

Soov saada telesignaali parimat signaali pikkade vahemaade taha on viinud selleni, et erinevates riikides on kehtestatud erinevad standardid telesignaali lagundamiseks.

Signaalide lahtimõtestamise peamised omadused on ridade arv, kaadrisagedus ja kadreeringu tüüp.

Euroopa PAL- ja SECAM-süsteem ning Ameerika NTSC-süsteem on televisioonisignaali edastamise põhistandardid.

Euroopa süsteemid kasutavad 625 liini, samas kui Ameerika süsteem kasutab 525 liini. Standardid leiutati CRT-televisiooni ajastu alguses ja me peame seda asjaolu meeles pidama. Näiteks ei kasutata kineskoobi ekraanil pildi moodustamiseks täielikult ära 625 rea arvu. Kuna kõrvalekaldumise spiraalsüsteem peab võimaldama aega palgi tagasiliikumiseks, kasutatakse nähtava kaadri moodustamiseks tegelikult ainult 576 joont. See on number, mida näidatakse digitaaltelevisiooni ekraanide 720×576 resolutsioonis.

Vanemate telerite kaadrisagedus valiti sõltuvalt vooluvõrgu sagedusest. Euroopa puhul 50 Hz ja Ameerika puhul 60 Hz. Selle valikuga on lihtsam ehitada teleri pühkimisgeneraatoreid.

Kõik need piirangud dekompositsioonistandarditele on endiselt olemas, sest me peame realiseerima vanade ja uute telerite ühilduvuse.

Kuid digitaalsed seadmed (LCD ja OLED) ei vaja selliseid piiranguid oma konstruktsiooniomaduste tõttu.

Ja uus HDTV standard kasutab ainult signaali digitaalset edastamist ja ei pea kasutama teenuse impulsside jaoks stringisid, nii et kui palju stringisid on standardi nimes täpsustatud, et see moodustaks ekraanil pildi. See dekompositsioonistandard on 720 või 1080 rida, kaadrisagedus 50 või 60 Hz ja võib olla interlaced või progressiivne.

Standardne tähistus kasutab märkust, mis näitab signaaliridade arvu, skaneerimise tüüpi – progressiivne (“p”) või interlaced (“i”), ja kaadrisagedust võib tähistada kaldkriipsuga. Progressiivne skaneerimine tähendab, et kõik pildi read kirjutatakse ekraanile korraga ja interlaced tähendab, et kõigepealt uuendatakse paarisnumbrilised read ja järgmisel poolkaadril uuendatakse paaritu numbriga read. Progressiivne skaneerimine on parem ja seda kasutatakse tänapäeval enamasti.

Mis on resolutsioon?

Mõiste mõistmiseks on oluline meeles pidada, et ekraanil olev pilt koosneb kõige väiksematest punktidest – pikslitest. Sõltumata kasutatava maatriksi tüübist (sisemine kristallstruktuur ja elektroodide arv) määrab ekraani eraldusvõime pikslite konkreetne arv kõrguses ja laiuses.

Mida rohkem punkte on kaasatud pildi konstrueerimisse, seda sujuvamad on selle jooned ja seda selgem on üldpilt. Inimesed ja objektid võivad madala eraldusvõime korral tunduda sakiliste, nurgeliste piirjoonedega.

Samuti on olemas ekraani kuvasuhte mõiste. See võib olla 3 x 4 või 16 x 9. Nii näeb vaataja pilti peaaegu ruudukujuliselt või ristkülikukujuliselt. Vajaduse korral on mõned mudelid võimelised venitama pilti, kui see ei mahu ekraanile.

Kui valite seadme ostmisel vale eraldusvõime väärtuse, siis võite kas mitte tunda suurest kiirusest saadavat kasu või olla häiritud halva pildikvaliteediga. Kui tegemist on eraldusvõimega, siis on rusikareegel sageli, et kvaliteeti tuleks muuta madalaima seadistuse suunas. See kehtib järgmiselt:

1. Näiteks kui teie teleril on hea ekraan, millel on suur pikslite arv, kuid film on alla laaditud internetist madalama resolutsiooniga, on pildikvaliteet kehv. Väiksem väärtus “võidab” siinkohal.
2. Teine näide: alla laaditud kvaliteetne sisu, mida vaadatakse väikesel ekraanil. Vaatamata faili kvaliteedile ei suuda väike ekraan kogu pildi teravust reprodutseerida ja visuaalne efekt on mitterahuldav.

TV-signaali tüübid

Selliseid televisioonisignaalide lagundamise viise on kasutatud kogu televisiooni ajaloo vältel:

• LDTV – Madal vaikimisi TV (240p, 288p);
• SDTV – standardlahutusega televisioon (480i – NTSC, 576i – PAL);
• EDTV – kõrglahutusega televisioon (480p, 576p, 720p);
• HDTV – kõrglahutusega televisioon (1080i, 1080p);
• 4K UHDTV – Ultra High Definition Television (2160p).
• 8K UHDTV – Ultra High Definition Television (4320p).

Milliseid võimalusi peaks teleril olema?

Tänapäeva televiisorite valikuid on palju. Ühest küljest on see valikuvõimaluste rohkus rõõmustav, teisest küljest võib see olla segadust tekitav, eriti inimestele, kes ei ole väga tehnikasõbralik. Siin on nimekiri kõige huvitavamatest:

Smart-TV

Sobib mudelitele Sony, Sharp, Panasonic, Philips, Sony, LG.

Võimaldab omanikul kasutada televiisorit kui personaalarvutit tänu suurele hulgale rakendustele ja programmidele. Näiteks aitab kataloogitööriist järjehoidjate ja nuppude puu kujul organiseerida oma kõige sagedamini külastatud veebisaite kaustadesse.

Samuti on võimalik ühendada võrku kõik kodused seadmed: arvuti, teler, videokaamera, kaamera ja palju muud. Võimaldab vaadata saateid ja kuulata muusikat ilma tsentraalse ringhäälinguga sidumata. On palju nii tasulisi kui ka tasuta teenuseid, mida saate kasutada telesaadete vaatamiseks või uute albumite kuulamiseks.

Miinus: aeglased arvustajad, mis võivad muuta internetiportaalides “surfamise” liiga pikaks ja, ausalt öeldes, närviliseks.

Iga tootja määrab oma firmware ühendamiseks: võrgukaabli kaudu (ühendab LAN-porti), sisseehitatud TV Wi-Fi vastuvõtja või ühendades ruuteri USB-porti.

HDR

HDR-tehnoloogia maksimeerib pildi detailsust kõige heledamates ja tumedamates stseenides, annab parema pildikvaliteedi ja parandab üldist vaatamiskogemust.

Dolby

See on teie süsteemi sisseehitatud dekodeerimisseade. Tekitab ekraani ekraanilt voolava heli efekti, mis on selge ja puhas, neelates samal ajal müra. Kõlarite tundlikkus võib varieeruda, optimaalne on 85-88 dB.

Väikese ruumi puhul soovitavad eksperdid 40-60 vatti heli – see on sel juhul kõige mugavam helitugevus. Kui teleriruum on suur, võib seda suurendada kuni 100 või isegi 150 vattini.

Hääljuhtimine

Saadaval Samsung, LG, Panasonic, Philips – lühidalt, kõik populaarsemad telerite kaubamärgid. Lühikesi käsklusi andes saab vaataja valida soovitud programmi, reguleerida helitugevust, lülituda kanalilt kanalile, kontrollida mõningaid seadeid, otsida videoid märksõnade või nimede järgi.

Funktsioonil “hääljuhtimine” on iga teleri puhul oma eripära. Vaata täielikku nimekirja menüüst “abi”.

Kõrglahutusega televisiooni algus

Televisioonipildi lahutusvõime areng tuli koos elektroonilise signaalitöötluse kasutuselevõtuga. Ja see on olnud olemas juba 1930ndatest aastatest saadik. Siis loobuti mehaanilisest skaneerimisest ja sai võimalikuks suurendada ekraanil olevate ridade arvu. Kuid tööstuslikul tasandil algas kõrglahutusega televisiooni (HDTV) areng koos laiekraanikino kasutuselevõtuga.

See juhtus 1950. aastatel, kui televisioon oli õitseb ja filmitööstus läks konkurentsi kartes kaitseks üle suureformaadilistele filmidele, sest neid oli mugavam kinodes vaadata. Need filmid ei mänginud hästi lihtsatel kineskooptelevisiooni ekraanidel ja siis hakkasid teleritootjad välja töötama kõrglahutusega telerit, mis võis teleriekraanidel laia formaati ideaalselt esitada.

Kuid omal ajal peatati areng, kuna oli vaja suure diagonaaliga kineskoopekraane. Selliste kuvarite tootmine ei olnud masstarbijale majanduslikult tasuv. Alles 2000. aastatel toimunud vedelkristall- ja plasmakuvarite tehnoloogia arenguga sai kõrglahutusega televisiooni (HDTV) praktiline kasutamine alguse.

Töötati välja HDTV saatjad ja vastuvõtjad, loodi suure eraldusvõimega ekraanid, HD DVD ja Blu-ray kandjad, HDMI ja DVI-D andmeedastusliidesed. Eestil on kõrglahutusega televisiooni standardiks 16:9 laiekraan, mille resolutsioon on 1920×1080. Kui kuvasuhe on 4:3, on resolutsioon 1536×1152 pikslit. Nii tekkis HDTV standard.

Lisateave HDTV kohta

Ultra High Definition Televisioon 4K

Mis on surnud pikslid?

Milline resolutsioon on parim

Väga suure ekraanisuuruse ja suure pikslite arvuga televiisor ei pruugi pakkuda täiuslikku pilti. Antud

1. CETV 1. ja 2. multipleksi kanalite, enamiku satelliit- ja kaabeltelevisiooni pakkujate kanalite vaatamiseks ilma HD- ja UHD-märgistuseta, DVD-filmide vaatamiseks piisab HD Ready ekraaniga teleripaneeli võimalustest.
2. Kui soovite vaadata HD-digitaaltelevisiooni, kui kavatsete kasutada teleriekraani koos Blue-Ray-mängijaga, on parem valida Full HD.
3. Kui teil on vähe raha ja soovite telerit, mis ei vananeks 5 aasta pärast, valige 4K-maatriks. See standard on oluline ka mängijatele – 2022. aastal läheb enamik mängukonsoole üle UHD-sisule.

Mängimine teleril

Ekspertide sõnul peetakse nüüd Full HD ekraaniga mudeleid parimaks valikuks. Muud olulised parameetrid, mida valikul arvesse võtta: ekraani diagonaal, vaatenurk, maatriksi tüüp, skaneerimistüüp ja muud.